Hea aeg meile külla tulla, sest keskuses on rahulik.

Poed 10-21, P 10-19

Rimi 8–22

Majaplaan Otsi

Tõeline inetu pardipoja lugu. Ülemiste keskus on turult välja surunud kaks megaplaani

30.04.2024

Kui ei oleks olnud nelja Eesti suurettevõtjat, siis ei oleks Ülemiste keskust sellisel kujul võib-olla olemaski. Kui neid tabas ketšupipudeli efekt, siis enam tagasi vaatamist ei olnud.

Eesti on kaubanduspinnalt elaniku kohta maailma tipus, kuid 20 aastat tagasi see veel nii ei olnud. Siis juhtus mitu sündmust, mis hakkasid kujundama seda kaubandusmaastikku, mis meile praegu vastu vaatab.

„Kui hakkasime jõudma linna poolt tulles raudtee alla, siis öeldi, et sa vist sõitsid valesti,“ kirjeldab Ülemiste keskuse juht Guido Pärnits perioodi, mil praegune Tallinna suurim kaubanduse Meka oli veel üksnes idee ja sinna veeti potentsiaalseid rentnikke.

Võib tunduda uskumatu, aga kaks kümnendit tagasi lõppes Tallinn seal, kus raudtee Sikupilli asumi läbi lõikab. T1 keskuse asemel oli vana tapamaja ja vahetult üle raudtee õliloikudest palistatud autobusside remonditöökoda. Muus osas võis esile tuua ainult lennujaama ja Ülemiste järve. Tartu maantee küll kulges sealt mööda, aga vähesed oskasid siis aimata, mis regioonis toimuma hakkab. Seda aimasid aga norrakad, kes ostsid suure maalahmaka nende jaoks võileiva hinnaga ära. 2000. aastate alguses tunnetasid nad, et on saabunud õige hetk luua sinna kaubanduskeskus ja mitte mingi madal ja tagasihoidlik poekene, vaid 50 000-ruutmeetrine koloss.

Esmapilgul tundus rumal mõte

„Kui mind kutsuti norrakate poolt osalema, siis esimene mõte oli mulgi, et midagi on siin valesti läinud,“ meenutab Guido Pärnits, kel paiknesid toona nina alla veel uhked mustad vuntsid. Oli küll „mingi maatükk“, aga teha sinna keskus tundus esmapilgul päris rumal mõte. Teisalt ei olnud Pärnits varem kaubanduskeskustega tegelenud ega maailma arengut selle pilguga jälginud. Asukoht on küll oluline, aga suuremad keskused hakkavad tihti ise kogukonda ja kõike muud enda ümber koondama. „See oli mul hetkeline kõhklus,“ lisab Pärnits. Muide, juba toona levisid jutud, et Ernesto Preatoni ehk Pro Kapital soovib kohe-kohe hakata Ülemiste piirkonda oma keskust ehitama (praegune T1 – toim).

Kamaluga kriitikat

Niipea kui norrakad oma konkreetse ideega välja tulid, hakkas see saama kriitikat. Majandusväljaanne Äripäev kirjutas juhtkirja tasandil, et keskusel on mitu nõrka kohta. Eelkõige ligipääsetavus. Kuid ka fakt, et keskus ei suutvat piisavalt rentnikke ligi meelitada. Tõsi, ehituse algus lükkuski seetõttu pool aastat edasi. Majandusväljaanne kirjutas, et keskus ei eristu olemasolevatest pea üheski aspektis. Prognoositi kas keskuse enda häda ja viletsust või seda, et edu korral peab mõni teine suurem tegija turult lahkuma. Toona ilmus majandusmeedias kaubandusest kordades rohkem lugusid – pea iga uus lisandunud rentnik leidis kajastust.

„Tögajaid jätkus. Ega ka toonane linnavalitsus toetav olnud. Transpordiametist öeldi, et kes sinna ikka tulema hakkab. See olevat mõttetu investeering,“ räägib Pärnits nüüd. Taustal valmis kesklinnas Viru keskus, millele ennustati kohest edu, sest asukoht ei saanud olla parem.

Pärnits nendib, et kui vanu pilte vaadata, siis oli piirkond tõeline kõnnumaa. Seal asus veel Dvigateli endine tehas ning kõrval lookles märgistamata „külavahetee“, nagu Pärnits seda nimetab. Praegu on Suur-Sõjamäe tee igati korralik.

On teada, et ükski suurem ehitus ei alga enne, kui kriitiline arv rentnikke on leitud. Investeerimisotsus tehakse siis. Norrakatel oli nii raha kui ka kannatust. Algus venis. „Meelitasime toona ka nii, et tegime platsi tühjaks ja tõime sinna ekskavaatori taustale. Seisin seal ajakirjanike ja piltnike ees ülikonnas, et pildile jääks, justkui ehitus kohe-kohe algaks. Tegelikult me algusaega veel ei teadnud,“ räägib Guido Pärnits. Loomulikult ütlesid paljud potentsiaalsed rentnikud, et pange keskus käima, ja kui see töötab, siis tuleme.

Julged kohalikud aitasid

Kuid oli ka julgeid, kes jätsid isegi Viru keskuse ja otsustasid põllule tulla. Üks selline oli Sportland. Ainsad tuntumad moekaubamärgid olid toona Eestis Mango ja Zara. Mõlemad valisid Viru keskuse. „See oli kurb, aga meie algus oligi keeruline,“ ütleb Pärnits.

Ta lisab, et sinna julgesid tulla kohalike persoonidega seotud ärid. Are Altraja ja Anti Kalle kureeritava Sportlandiga koos ka Ivar Vendelini Chopsticks ja Heiki Möldri Euronics. Praegu on kõik väga tugevad tegijad, kes iseenesest suudavad kliente keskusesse tuua, siis veel mitte.

„Neljandad oli Põldmad oma Denim Dreamiga ning suurtest olid veel Rimi ja Jysk. Bränditeadlikkus oli toona eestlasel nõrk. Kui minu käest avaüritusel küsiti, milline on siin rahvusvaheline bränd, siis vastasin käigupealt R-Kiosk. Praegu ei peaks keegi neid globaalseks kaubamärgiks. Siis aga mõtlesin, et Soomes nad on, Eestis ka, järelikult ongi rahvusvaheline,“ naerab Pärnits. Rentnikke aina lisandus, kuid mingist kontseptsioonist rääkida ei saanud. Teiste seas oli seal Saku Metalli uksepood.

Keskus avati 1. aprillil 2004. Ehitustegevus oli olnud megakiire – 50 000 ruutmeetrit valmis vaid aastaga. Regulatsioon ja meelsus olid teised ning ehitustegevus käis kolmes vahetuses ööpäev läbi ning ka nädalavahetustel.

Suur takistus ja küünte närimine

Küsimuse peale, kas toonane investeerimisotsus võinuks ka tegemata jääda, ütleb Pärnits, et seda ohtu ei olnud. Emafirmal olid varasemad head sidemed mitme rentnikuga. Lisaks pidid eestlased oma konnatiigi mentaliteedist välja tulema. Tõsi, keskuse algne avamine oleks võinud veelgi edasi lükkuda.

Üks kriitiline moment Pärnitsale ka meenub. Keskuse ees oli ja on siiani lahmakas parkla. Oluline osa sellest kuulus algusajal kaitseministeeriumile. Parkla on keskuse jaoks väga tähtis element. Kui keskuse omanik ei oleks saanud toona 50-aastast ehk pikka rendilepingut, siis võinuks kogu plaan õhku lennata. Lõpuks pani ministeerium selle enampakkumisele, kust norrakad selle ära ostsid. Needki olid närvesöövad õhtu, öö ja hommik. Miks? Sest oli oht, et pakkumise teeb ka keegi teine, peamine kahtlusalune oli äsja Eesti turu sihikule võtnud Maxima. „Küünte närimist oli omajagu, aga lõpuks selgus, et ainsaks pakkujaks olime meie.“

Pärnits meenutab, kui kahju oli neil sellest, et neil libises näppude vahelt toona täielik hitt Seppälä. Nad soovisid Lasnamäele tulla, aga valisid Lasnamäe Centrumi. „See viis meeleolu alla. Saime siiski Lindexi ja tänaseks on Seppälä ajalugu, aga nemad mitte. Seppäläga oleks saanud toona iga keskust väga korralikult avada.“

„Poolteist aastat oli meil seis jama. Rentnikud olid meediaski vihased ja tahtsid ära minna. Pettumust oli omajagu. Rentnike seas oli neidki, kes kippusid meid õpetama. Koht oli, aga veel sisse töötamata. Ühistransporti ei olnud ollagi. See pidigi aega võtma,“ selgitab Pärnits.

Lärmakamad olid toona suuremad rentnikud, kes olid ise palju investeerinud. Rimi oli üks neist, sest ankurrentnikuna olid nad pannud alla väga palju raha. Tundus, et investeering oli olnud halb. Aga kannatati ära ja jõuti oodata seda, kui tuli purakas.

„Olin kuskil konverentsil. Teadsin hästi, mis on hea külastajate arv. Toonane turundusjuht saatis sõnumi, et loendurid olid tuvastanud eelmisel päeval 19 000 külastajat. See on tänagi väga hea arv. Mõtlesin siiski, et loendurid on rikkis,“ meenutab Pärnits päeva, kui nad said lõplikult aru, et tehtud oli õige otsus. Poolteist aastat kannatusi oli läbi saanud. „See on norrakate ajaloo kõige parem investeering üldse.“

Ketšupipudeli efekt

Pärnitsa vanad kolleegid on selle kohta tabavalt öelnud, et tegemist oli ketšupipudeli efektiga: sa muudkui taod ja taod pudelit ning siis korraga tuleb ketšupit hästi palju. Ellujäämise nimel tegutsemine oli läbi saanud.

Algas plahvatuslik areng

Algusest peale keskust vedanud Pärnits ei saa panna näppu peale millelegi, mis sellise äkilise läbimurde tekitas. Mingit odavmüügikampaaniat ei tehtud, ehkki toona töötasid need väga hästi. Isegi väikese tasuta torditüki pärast, mida nad oma esimesel sünnipäeval pakkusid, moodustus välisuksest välja järjekord.

Ülemiste keskuse lugu on nagu Eesti kaubanduse plahvatusliku arengu lugu. Toona oli meelelahutuse osa minimaalne. Erakordne oli see, et kõigest 270-ruutmeerine mängumaa oli linna suurim. Praegu on Super Skyparki suurus 4000–5000 ruutmeetri vahel ning Ülemiste keskuses endas on kahel mängumaal kogupinda 3500 ruutmeetri kanti.

Keskuses oli vaid elementaarne toitlustus, sest ei olnud kommet, et inimesed väljas sööksid. Käis vilgas kodus toidu tegemine, mida toetasid kõrged hinnad ja ajalooline komme.

Laienemisplaanidele järsk pidur

Niipea kui keskuse edus veenduti, hakkasid omanikud pidama laienemisplaane. Vahepeal oli selgeks saanud, et meelelahutust peab keskusesse juurde tulema. Peagi saigi paika plaan, kus muu hulgas oli ka varasemast kordades suurem mängumaa. Forum Cinemasega oli peaaegu kokkulepe paigas, et luua kino. Siis saabus must masu, mis mõjus Ülemiste keskusele Tallinna keskustest kõige karmimalt.

Keskuse ajaloos on mitu kohta, kus mingi otsus oleks võinud tekitada olukorra, kus praegusel kujul keskust ei olekski. Kui enne masu paika pandud plaan oleks ellu viidud, siis ei oleks saanud kasutada neid lahendusi, millega tuldi välja 2014. ja 2019. aastal. „Plaanide mitte täitumine tuleb vahel kasuks,“ ütleb Pärnits.

Murranguline aeg kaubanduses

Kui keskus ja ka majandus olid masust toibunud, siis saabus väga oluline periood Tallinna kaubanduse jaoks. Ülemiste keskus oli mõnevõrra sundviskes ja võttis laienemisplaanid uuesti sahtlist välja. Vahetult enne masu tõusis Ülemiste keskus Kantar Emori uuringu järgi pealinna esikaubanduskeskuseks. Pärast masu kõrgaega olid nad langenud Rocca al Mare ja Kristiine keskuse järel kolmandaks. Samal ajal hakkasid Eestisse tulema tuntud rõivatootjad, teiste seas H&M. Ülemiste keskuse disain ja ruumipaigutus olid toona ka Pärnitsa sõnul kehvad. Praegu küsiks ta tagantjärele, kuidas üldse nii sai teha. H&M-i kõrge esindaja lendas Eestisse, külastas keskust ja ütles otse, et sinna nad tulla ei taha. Isegi väga hea pakkumine ei olnud piisav argument.

Laiendamise idee oli niisiis taas arutluse all, aga mõtteviis oli teine. Kinoidee heideti näiteks kõrvale. Samal ajal surus aeg takka, sest ka teised olid masu-unest ärganud ning Lasnamäele terendas veel kahe suure keskuse kerkimine. Infortar vaagis Tallink City ideed ning Kapitel soovis lauluväljaku lähedale, praeguse Maxima taga asuvale maalahmakale rajada Panorama City. Lisaks oli endiselt jutt, et kohe-kohe hakkab Pro Kapital üle raudtee oma keskust tegema. Kõik plaanid ei saanud kindlasti teoks saada, sest isegi aina rikastuva elanikkonnaga Tallinnas ei olnud sellisele mahule ruumi. Rentnikegi ei jaguks igale poole. Niisiis algas õnne- ja malemäng.

Võitlus koha eest päikese all

Pärnits ütleb otse, et uute uhkete plaanide kõrval oli nende nüüdseks juba vana keskus rentnike huviorbiidis langenud kolmandale-neljandale kohale. Kiire tegutsemine viis 2014. aastal laienduse avamiseni ja see muutis paljut.

Infortar tegi peagi otsuse, et nende pompoosset keskust ei tule. „Hanschmidt on vist ka öelnud, et tema kõige parem investeering on olnud Tallink City keskuse mitte ehitamine,“ meenutab Pärnits. Kapiteli ja Toomas Annuse Panorama City projekti lugu on veidi salapärasem, sest Pärnits ei tea tänini, mis pani neid plaani külmutama. Neil oli suur osa keskusest rendilepingutega kaetud. „Kui meie saime endale lõpuks H&M-i, siis nad ütlesid, et nad ei ehita oma keskust.“

Ülemiste laienduses võttis Denim Dream näiteks kohe seitse pinda. „Põldma ütles, et sellest tuleb üks väga hea keskus. Meie varasem disainitakistus oli kadunud.“

Kaks suurt oli niisiis selili pandud, vaid Pro Kapital tegi aastaid hiljem teoks oma T1 keskuse plaani, millele loodavad praegu elu sisse puhuda uued omanikud. See plaan oli katalüsaatoriks Ülemiste keskuse 2019. aasta laiendusele.

Parim aprillinali

Guido Pärnits on üht aprillinalja lugu rääkinud korduvalt ja see on valitud ka ühes ajakirjas parimaks avalikult tehtud aprillinaljaks.

Nimelt kostus ühel aastal Ülemiste keskuse siseraadiost poeklientidele jutt, et Tallinna lennujaamas on ummik ja Oslo-Tallinna lennuk tahab maanduda Ülemiste keskuse parklasse. „Palun ajage autod eest ära,“ kõlas üle keskuse. „Uskuge mind, aetigi. Nii lihtne ongi inimesi panna midagi tegema,“ naerab Pärnits.

Igaüks on toonud ühe suure tegija

Vahepeal oli hakanud arenema Peetri piirkond ja Ülemiste City. Selgelt oli näha, et norrakatel oli õigus – Tallinn hakkas mühinal ka lennujaama suunas ja sealt edasi liikuma. Linnakus käib praegu tööl või koolis ligi 15 000 inimest. Kui keskust ei oleks seal ees olnud, siis oleks kogu pilk piirkonnale olnud teine. Pärnitski näeb, et keskus oli üks oluline osa, mis tegi Ülemiste linnaku huvipakkuvaks. Muide, ta ise on ka linnaku nüüdse ainuarendaja üks omanikke – selle rajaja Ülo Pärnitsa poeg.

Tallinnas on siiani kolm suuremat keskust: Ülemiste, Rocca al Mare ja Kristiine keskus ning nende kõrval kuumab ka Viru keskus. Kui Rocca al Mare ja Kristiine tõid Eestisse H&M-i ja Viru keskus Inditexi ehk Zara, siis Ülemiste keskus Baltimaade suurima nime LPP, mille lipukaubamärk on Reserved. Kõik on niisiis vennalikult jagatud.

Ülemiste keskuse häda on ehk vaid see, et neil puudub naturaalne klienditsoon nagu teistel keskustel. Seega said nad suurema matsu nii masu kui ka koroona ajal.

Üks hea ja üks kehvem otsus

Praegu võib tunduda kummaline, aga oli aeg, kui praeguse parkimismaja kohale sooviti muu hulgas luua ehitusmaterjalide pood – Bauhausi ja Bauhofi turul ei olnud. Prooviti Keskot, aga neil huvi puudus. Rentnikku ei leitudki. „Jumal tänatud. Siis ei oleks meil nii tugevate võimalustega keskust olnud. See oleks välistanud parkimismaja ehitamise,“ toob Pärnits esile.

Parkimismaja otsas on Jazzi autopesula. Jazzi omaniku ülim soov oli saada koht otse maja ette parklasse, mis toona oli alakasutatud. „Nad olid üpris mossis, kui pakkusime maad raudtee poole. Me mõtlesime toona, et seda maad meil vaja ei ole. Täna segab meid see pikk leping pesulaga. See näitab, et mõni hea otsus muutub ajas ka mitte kõige paremaks. Me ei osanud 2004. aastal keskusele sellist edulugu oodata,“ selgitab Pärnits.

20 aastat tagasi olid Ülemiste keskuse asutajad õpipoisid, kuid juba veidi üle kümne aasta pärast valiti keskus Euroopa parimaks kaubanduskeskuseks. Pärnits kiidab meie keskusi ja ütleb, et siin on täielikke Euroopa tippe. Peale nende näiteks ka Viru keskus. Ülemiste roll Tallinna kaubandusmaastiku kujundamises on olnud väga tähtis.

Keskus kasvab veelgi

Ülemiste keskuse laiendusi on ikka mõjutanud välised tegurid. 2014. aastal Infortari ja Merko plaanid ning 2019. aastal T1 oma meelelahutusmõtetega.

Nüüd on üks mõjutajaid Rail Baltic, mille alguspunkt on just seal.

Juba on plaan algatada detailplaneering, millega ehitatakse keskust parkimismaja juurest suuremaks. Parkimine viiakse maa alla. Sinna tuleb mitmefunktsiooniline arendus, kus kaubanduspinda on 10 000–15 000 ruutmeetrit. Juurde tuleb aga suures mahus büroopindu ja teenuseid, näiteks meditsiin. Pärnitsa sõnul rihivad nad uue laienduse avamisega 2029. aastat, kui täitub kümme aastat viimasest laiendusest. Algsest 50 000 ruutmeetrist on kasvatud 120 000 peale, kuid kümnendi lõpus on plaanis ületada lausa maagiline 200 000 ruutmeetri piir.

Kuid mis saab meeletust parklast, mis keskuse ees laiub? „Ka selle oleme välja joonistanud. See saab olema siis ülejärgmine etapp. Selline parkla ei ole linnaruumile hea ja võiks olla tihedalt hoonestatud. Parkimise saab viia ka seal maa alla. See on kulukas, aga nii peab olema.“

 

* Lugu ilmus Delfi Ärilehes koos meeleolukate retrofotodega.


Uudised

15.05.2024

Ülemiste kaubandus- ja meelelahutuskeskus valmistub kolmandaks laienemiseks

Ülemiste kaubandus- ja meelelahutuskeskus kavandab oma 20 tegevusaasta kõige ambitsioonikamat ja olulisemat laiendust.
Loe edasi
29.04.2024

Tiia Nõmm: rohelise mõtteviisi juurutamisel tuleb inspireerida ja nügida, aga ei tohi inimestele närvidele käia!

Ülemiste keskus ei ole keskkonnasõbralik ainult paberil, vaid looduse hoidmise nimel teeb iga päev tööd nii tehisintellekt, usin mesilaspere kui ka keskuse juhtkond, kes soovib, et kunagisest rä...
Loe edasi
24.04.2024

Ülemiste pikaaegne töötaja: ma olen meie keskuse fänn!

Eesti üks suuremaid kaubanduskeskusi Ülemiste keskus avati 20 aastat tagasi, Euronics koos sellega.
Loe edasi
Vaata kõiki uudiseid

Kuidas meie juurde tulla

Linnaliinibussid nr 2, 7, 15, 45, 49, 64, 65

Tramm nr 2 ja nr 4 (Lähim peatus „Majaka põik“)

Rongiga peatusesse “Ülemiste”

Väliparklas, parkimismajas ja maa-aluses parklas saab tasuta parkida viis tundi, seejärel muutub parkimine tasuliseks.

Keskuse juures asuvad turvalised Bikeep rattaparklad

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.