Poed 10–21, P 10-19

Meelelahutus 10–01

Rimi 8–22

Majaplaan Otsi

Guido Pärnits: ehmatus ja hirm, jõuetus ja lootus – nii me karastume

11.01.2021

Lehvitades seljataha jäänud eriskummalisele ja pöörasele aastaringile, mis küllap meid kõiki ehmatas, aga usutavasti ka mõtlema pani ja õpetas, tahaks hoopis pea kuklasse ajada ja lootusrikkalt tulevikku vaadata, kirjutab Ülemiste keskuse juht Guido Pärnits.

Enne aga kiirpilk olnule. Täpselt aasta eest, pärast Ülemiste keskuse suure laienduse valmimist mõtlesin: 2020 tuleb üsna igav. Masinavärk tiksus kenasti, korralikud rendilepingud olid sõlmitud. Saabus aga hoopis täielik ootamatus, määramatus ja teadmatus. Aeg, mil saatus ei lubanud langeda mugavustsooni, vaid hoidis pidevalt teravana.

Kevad tõi ühes kriisiga hirmu. Meie ajastu esimeses pandeemias segunesid kokku materiaalsed ja emotsionaalsed kannatused. Riik ulatas konkreetsete meetmetega abikäe ning pärast esimesest šokist toibumist sõlmisime justkui vaikimisi – just, distantsilt – ühiskondliku leppe: „Nüüd on vaja üheskoos vastu pidada!“

Pidasimegi, kuni sügisel tõusid esiplaanile majanduslikud kaalutlused. Et mitte öelda koorem. Kui enne päästis enamiku ettevõtjatest heade aegade rasvapadi, siis nüüd hakati järjest enam kurtma käivete kadumise üle. Ning mõtlema tööpuuduse laiemale tulevikumõjule.

Tänaseks on vaakumseisust saanud üleüldine väsimus. Motivatsioonipuudus. Jõuetus. Karm aasta näris nii meie rahakotti kui vaimu. Mina, kes ma olen harjunud energiapatareisid reisides täitma, tabasin end selle pöörase anno 2020 jooksul korduvalt küsimast: tont võtku, millal me taas piiranguteta elu tagasi saame?

Samas teame ju: tunneli lõpus paistab selge valguskiir. Vaktsiin tuleb – hoolimata küsimärkidest – ja elu hakkab vaikselt taastuma. Meie perspektiivid ja unistused võivad taas õitsele ärgata. Tasapisi küll, aga siiski.

„Viirusest“ viiruseni. Kuidas elu taastub?

Veidi enam kui kümnendi eest valminud filmi „Viirus“ süžee tundub tänase reaalsusega vaat et äravahetamiseni sarnane. Hiina seatapamajas nakatus kohalik mingisse viirusesse ning pärast kohtumist Euroopast komandeeringusse saabunud naisterahvaga vallandus üleilmne pandeemia. Fataalset oli kinolinal päriselust rohkem, aga muu sama: teadmatus, siis vaktsiin ja lõpuks käepael, millega sai teha praktiliselt kõike.

Ka meid ootab uus normaalsus, kus vaktsiinipass, QR-kood või midagi kolmandat tavadokumendina kasutusel. Täna ei tea me veel, mis tuleb ja millal tuleb. Veel vähem teame, mis hakkab pärast piiride taasavamist toimuma nn kolmandates riikides ja kuidas hoitakse kontrolli all erinevad ahvatlused, näiteks musta turu teke mainitud passile.

Elame endiselt teadmatuses. Võib eeldada, et mikroühiskonnad riikide ja majanduste näol suudavad endise rütmi saavutada üsna kiiresti. Aga mil moel taastub piiriülene elu? Millal, kuidas ja kus saab end uuesti vabalt tunda, loomulikku entusiasmi kurnatud kehast ja vaimust välja lasta? Enne immuunsuse teket tõelist mentaalset taastumist vist loota ei tasu.

Kriisi mitu positiivset nägu

Fakt, et kriisid panevad inimesi teistmoodi mõtlema. Kurdame siin oma väikeses ja vaikses nurgakeses: oh jama, jõulukontserdid jäid ära! Aga teatrisse ju saab minna. Prantsusmaal, Inglismaal ja paljudes muudes kohtades ei saa. Üldse midagi ei saa teha. Oleme kui õnnesärgis sündinud.

Või kuuleme tsunamist kuskil kaugel Aasias või Ameerikas, kus terved linnad minema pühitud. Ja leiame end taas mõttelt: meil siin pole häda ju ühti…

Viirusega on sama perspektiivi tunnetamise lugu. Meid on vähe ja oleme hajutatud. Kui tavaolukorras peetakse seda pigem miinuseks – mida rohkem rahvast, seda tugevam majandus –, siis praegu võime end tiheasustusega aladega võrreldes tunda ütlemata turvaliselt.

Kriisid on aeg-ajalt kasulikud, lausa vajalikud. Nad raputavad, ärgitavad, kasvatavad ja karastavad. Iga karastunud inimolend on tugevam ja tervem, kogumina saame nii avada uksi helgemasse homsesse.

Mõnigi kogenud majandusspets sosistas juba aastal 2019 läheneva kriisi ilmingutest. Ega’s majanduskriisid juhuslikult tsüklitena toimu. Ta tuligi. Salvestades end igaveseks kõigi meie teadvusse COVID-19 pandeemia nime all. Aga mõtelgem positiivsemalt: kui majanduskriis jõudnuks kohale enne ja alles sellest väljudes oleks meid tabanud viirusekriis, ägaksime märksa sandimas seisus. Sel juhul võinuks terved ühiskonnad tõesti käpuli vajuda. Nüüdne „kaks ühes“-lahendus ja ajastus lubab aga uskuda, et järgmise kümnendi saame taas pärivoolus seilata.

Tahaks kangesti loota, et kriisi kasulik mõju jõuab ka laiemasse äri- ja organisatsioonikultuuri. Usutavasti said paljud ettevõtjad võimsa impulsi, et sidet töötajate ja partneritega tuleb alati kõrges hinnas hoida. Ennetavalt, mitte tuld kustutavalt.

Minu maailmapilt lähtub raudsest veendumusest, et tugevam peab nõrgemat aitama. Nii võiks ühiskonnad toimida rahuajal, kriisides seda enam. Korporatsioonide ja ankurrentnikega suheldes lähtun sestap pigem ratsionaalsest äriloogikast, väiksematega tulevad rohkem mängu empaatia, emotsioonid ja muud inimlikud väärtused.

Kriisi paratamatult põhjustatud närvilisuses võimenduvad erinevad läbisaamised automaatselt. Nii head kui halvad. Ka töökollektiivi loomulik ühtekuuluvusharjumus ja -vajadus.

Tööturul valitsev olukord loob kuldaväärt eeldused tõeliselt tugevate meeskondade tekkeks. Ent seda üksnes neile, kes ei lähtu ahnuse ja lühiajalise tulu põhimõttest, vaid oskavad valikuvõimalust targalt ära kasutada ning värvata inimesi, keda nad ise tõeliselt hindavad ja kes vastavad samaga. Tööandja pikem vaade tõuseb aina enam esiplaanile. Kulusid saab ju vajadusel optimeerida inimeste arvu, mitte palgakärbete või parema töötaja kehvema vastu vahetamisega.

Aga mis saab kaubandusest? Rõivakaupmees tuleb minu juurde ja räägib: „Mul on kõik olemas, võin isegi poole hinnaga müüa. Aga klient ütleb: mis ma sest kleidist ostan, kuhugi minna ju niikuinii ei saa.“

Täpselt nii ongi. Alles ühiskonna vabanemine paneb kaubanduse uuesti elama ja ehk ka õitsema. Nõudlus peab esmalt taas tekkima. Tegelikult usun, et need vajadused koguni võimenduvad. Puurist vabanenud inimloom januneb ju kaupade ja teenuste järele. Sestap ma pikas perspektiivis tumedaid pilvi kindlasti ei maali.

Küll on suur küsimus, mis saab büroopindade ärist. Kodutöö harjumus ei ole lisavõimalusena põrmugi halb. Samamoodi digitaliseerumise võidukäik. Me ei vaja enam ainult koosolekuruume, vaid saame avada arvuti. Ent olen vägagi kindel, et sotsiaalne suhtlus läbi silmast silma nõupidamiste, ajurünnakute ja ka päriselt kontoris töötamise jääb endiselt edu üheks nurgakiviks.

Sündida võib esmapilgul ootamatu ja äraspidine, aga minu hinnangul loogiline kasuahel. Kui ettevõtted muutuvad läbi digivõimekuse hüppelise tõusu efektiivsemaks ja lõikavad tulu uute lisandväärtuste loomiseks avanevatest võimalustest, peaks neil vabanema palgaraha, mis omakorda võiks jõuda kriisis kõige valusamalt pihta saanud sektoriteni.

Ehk sellesama digipöörde tõttu ärikliendi kaotanud lennufirma võib võita hoopis uuel moel. Ökosüsteemis ringleb ju endiselt kindel hulk raha – pole suurt vahet, kust ja kelle kaudu ta sisse või välja voolab.

 

intervjuu Äripäevale , 5. jaanuar 2021


Uudised

18.01.2021

Parkimissoovitused Gym! klientidele

Ülemiste keskus ja keskuse parkimismaja on valitsuse erakorraliste meetmete tõttu ajutiselt avatud kell 08-22. 
Loe edasi
21.12.2020

Ülemiste keskus kingib lastekodudele üle 10 000 eur

Kuigi tänavu Ülemiste keskuse heategevuslikku lastekodude jõululaata Topeltkink ei toimu, ei jää laste toetamise traditsioon katki. 
Loe edasi
30.11.2020

Raadiojaama Star FM jõulustuudio on uudistamiseks avatud

Raadiojaamale Star FM saab uhkusega omistada jõuluraadio tiitli, sest detsembrikuus kõlab eetris vaid jõulumuusika.
Loe edasi
Vaata kõiki uudiseid

Kuidas meie juurde tulla

Bussid nr 2, 7, 15, 45, 49, 65

Kommertsbussid nr 214, 244

Tramm nr 4

Rongiga peatusesse “Ülemiste”

Väliparkla, parkimismaja ja maa-alune parkla on avatud kuni viimase kinoseansi lõpuni.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.