Tundub, et Eesti on seisma jäänud, justkui oleks riik saanud valmis ja kõik elanikud õnnelikuks. Selline enesepettus, sihitu enesega rahulolu võib meile veel kalliks maksma minna.
Eestil on kogu aeg olnud mingi kandev, ühiskonda ühendav idee. Taasiseseisvumise järel oli ilmselge – Eesti peab saama Euroopa osaks, meil peab saama elada nagu Soomes, letid olgu kaupa täis, kõigil seljas ilusad riided ja tuju hea. Eks see idee oli sinisilmne, lapsemeelne. Hiljem selgus, et õitsval kapitalismilgi on oma varjuküljed, aga Eesti elatustase tõusis tõepoolest tubli hooga. Nüüdseks oleme jõudnud juba kusagile Euroopa keskmike piiri peale, kuuldavasti on Eesti elatustase kõrgem, kui näiteks Hispaanial, süda-Euroopa olulisel liiikmel.
Mõned aastad hiljem naabrite, paikaloksunud ühiskondade toimetamist vaadates oli selge, et Eestil on uusi võimalusi: tuli tiigrihüpe, tuli digiühiskonna enneolematult kiire omaksvõtt, makseterminaalid, ID-kaart, e-valimised, Euroopa vaatas ja ahhetas, paiguti vangutas kahtlevalt pead. Digirong puhkis aga edasi ja maailm jõudis meile järele, nüüd oleme selleski vallas keskmikud.
Kogu taasiseseisvumisele järgnenud aja oleme Eestis kujutanud ette, et geograafilise asendi tõttu sobime Lääne ja Ida vahele sillaks. Oskame teha äri venelastega, oskame tuua sealt kasvõi suhteliselt odavamaid ehitusmaterjale ja nendega oma linnad täis ehitada, oskame müüa sinna moodsat tehnoloogiat ja oligarhidega koos viina võtta, nii et kokkulepped peavad ja kõik käib nagu aumeestel kombeks. Nüüdseks on selge, et seda „silda“ enam vaja pole, ei ole ka ette näha, et „Venemaa ärilise mõistmise oskust“ lähimal ajal tarvis võiks minna.
Mis me siis nüüd oleme? Lihtsalt üks üha kiiremas tempos kolgastuv tilluke, hõreda rahvastikuga riik Euroopa äärealal, sõjaka naabri vahetu ähvarduse all? Kuhu me liigume?
Viimase kümnekonna aasta sisepoliitilisi – ja seeläbi ka laiemalt ühiskondlikke – suundumisi jälgides nähtub, et me pöördume sissepoole. Tegeleme iseendaga, eestlaseks olemisega, oleme eestlased puhuti sellise kirega, et võõramaalastesse suhtume teatava põlgliku üleolekuga.
Kapseldume omaenda olemusse, seisame paigal, hoiame eemal võõrad mõjud. Euroopa raha võtame vastu, ehitame selle eest näiteks uhke ujula, aga ujulast välja astudes mõtleme ikka, et milleks meile seda Euroopat! Väljendame neid tundeid ka valimiskasti juures. Kuidas on juhtunud, et EKRE on puhuti Eesti suurima toetajaskonnaga partei? Konservatiivne hoiak on ühiskonnale hea ja vajalik, aga EKRE esindab ju hoopis muud – populistlike loosungitega rüütatud hirmu, kümne küünega mingist müütilisest „vanast heast ajast“ kinni hoidmist. Elukogenud inimesed võiksid ju mäletada, et see vana aeg ei olnud hea, Eesti oli mäletatavasti okupeeritud, elu raske ja vaene. Kas EKRE valija igatseb tõesti taga aega ilma vabaduseta? Päris kole mõte.
Võõrtöölisi me riiki ei lase, või kui, siis ainult näpuotsaga. Ei oota me neid kõige targemaid, kes majanduse käima tõmbaks, uusi Skype’e ja Wise’e aitaks, ega ka neid, kes lihtsama töö peale tulla tahaks. Erandiks muidugi Ukraina põgenikud, aga nemad siia ju ei jää, vaid lähevad kas ida poole tagasi või lääne poole edasi, ühiskondadesse, kus on pisut vähem põrnitsemist.
Miks ma seda kõike räägin? Mul on Eesti riigi pärast hirm tekkinud. Riik, millel ei ole pikka plaani, mille taha võiks koonduda kas kogu rahvas või siis vähemalt pooledki, ei ole kusagile teel. Ühiskond, mis teel olemisest loobub, ei jää aga kahjuks mitte paigale, vaid hakkab kiirenevas tempos tagasi vajuma. Kuhu tagasi, täpsemalt? Ütleme, mentaalses plaanis, 1970. aastatesse, pimedasse, igavasse ja vaesesse stagnatsiooniperioodi, sumbunud õhuga tubadesse, möödatormavat maailma pisikesest tolmusest aknast jälgiva elukorralduse juurde. Isegi Andrus Ansipi esitatud legendaarne „visioon“ viie Euroopa rikkaima riigi asjus– olgugi see sama naivistlik kui Soome televisiooni reklaamide poole õhkamine – oli palju parem kui mitte midagi.
Me peame aru saama, et meil on maailma rohkem vaja kui maailmal meid, peame mõistma, et üleilmastumisel on meile positiivsed mõjud, mitte takerduma selle ebameeldivate tahkude kartmisse. Muidugi on globaliseerumisel ka halbu külgi, mitte ükski uuendus, protsess, leiutis ei meeldi otsekohe kõigile. Üleilmsete reeglite järgi elav maailm on aga tagatiseks meie riigi ja rahvuse kestmisele. Pealegi, kui jääme kinni üleilmastumise halbade külgede kallal urgitsemisse, ei ole võimalik ka selle positiivset poolt enda kasuks tööle panna.
Mis see Eesti suur plaan siis olla võiks? Maailma parim elukestev õpe? Mõni ülikool – veel parem mitu – maailma absoluutsesse tippu? Pikim keskmine eluiga maailmas? Kõige rohkem koduloomi? Kõige sportlikum sootsium? Mina sellele ilmselgelt vastata ei suuda, ei saa küllap hakkama muidu loosungite keelt hästi valdavad poliitikudki.
Sellega pead hakkama saama sina ise. Tuleb loobuda endaga rahul olemisest, praeguse, suhteliselt viisaka olukorra jätkumise peale lootmisest, tasapaksust kulgemisest. Eesti ühiskond ja igaüks eraldi peab jälle üles leidma selle jõu, millega me siia rühkisime, puhkepausi lõpetama, uue sihi seadma ja edasi minema. Esimene samm selleks saab olla pea püsti ajamine ja avara pilguga ringi vaatamine. Sinust kandub see hoiak sinu lähedastele, neilt juba kaugematele tuttavatele ja lõpuks haarab uue ajastu vaim juba kriitilise massi ühiskonnast. Siis tulevadki muudatused, avanevad järgmised võimalused.
Guido Pärnits
Ülemiste keskuse juht
