Arvatakse, et kaubanduses kipub kogu pingutus piirduma ostuprotsessi vormistamisega. Tegelikult võiksid mitte ainult ostukeskused ise, vaid ka nende külastajad mõelda enam sellele, kui asjakohased on keskustes pakutavad tooted ja teenused ning kui nutikalt on korraldatud sealne energia- või jäätmemajandus, ütleb Ülemiste keskuse turunduse ja vastutustundliku ettevõtluse valdkonnajuht Tiia Nõmm.
Ülemiste keskus on näinud palju vaeva, et saada BREEAMi sertifikaat. Teada on, et selleni jõudmine on üks suur pingutus. Miks otsustas keskus selle vaevalise tee ette võtta? Palju lihtsam ja tulusam olnuks keskenduda müügile.
Taustaks esmalt nii palju, et tegemist on maailma esimese kinnisvara kvaliteedimärgisega, mis hindab hoonet sedavõrd laiapõhjaliselt. Ja vastab tõele, et selleni jõudmine on olnud meeletult mahukas protsess: kui hakkasime aastal 2012 Ülemiste keskust renoveerima, seadsime endale BREEAMi sertifikaadi eesmärgiks ja aastal 2016 õnnestus meil see ka saada. Kusjuures Ülemiste keskus oli toona esimene hoone Eestis ning esimene kaubanduskeskus Baltikumis, kui mitte terves Skandinaavias, mis selle sai.
BREEAMi eristab teistest kvaliteedimärgi süsteemidest see, et kohapeal töötavad nn audiitorid, kes kontrollivad kõiki aspekte ning esitavad protsessi käigus leitud nn tõestusmaterjalide põhjal sertifitseerimiskeskusele oma hinnangu. Neid aspekte, mida terviklikult ja teaduspõhiselt analüüsitakse, võib olla kokku kuni üheksa. Loomulikult kuuluvad nende hulka energiatõhusus ja kasutajate heaolu, aga analüüsitakse näiteks ka transpordi, veekasutuse, kestlikkuse, ökoloogilise mitmekesisuse ja reostuse vähendamisega seonduvat.
Hiljaaegu läbisime selle protsessi uuesti, seekord oli see BREEAM In-Use ehk siis kasutuses olevate hoonete sertifitseerimisprotsess. Eksperdid hindasid meid tasemele „väga hea“ ja seda kõige kõrgema punktide arvuga Eesti kaubanduskeskuste seas, kellel on sertifikaatidest tänaseks ette näidata kas BREEAM või BREEAM In-Use.
Aga selle sertifikaadi saamine pole olnud meile kunagi eesmärk omaette. Pigem näeme seda hea tööriistana, et saada aru, kus me kogu maailma kontekstis asume, mis on hästi ning mida saab veel paremaks muuta.
Järgmine sertifitseerimine toimub juba kolme aasta pärast ning tänaseks on meil paigas teekaart investeeringutega, mida teha, et jõuda tasemele „suurepärane“, millest me pole, muide, sugugi enam kaugel. See vast ongi sertifitseerimisprotsessi kõige olulisem aspekt: aidata meil teha tarku otsuseid ja investeeringuid.
Millised on need järgmised targad otsused, mis viivad keskuse tasemele „suurpärane“? Teisisõnu: millele peate veel tähelepanu pöörama?
Ülemiste keskus avati aastal 2004. Pärast seda on keskust kahel korral oluliselt laiendatud. Kui viimased, aastal 2014 ja 2019 valminud juurdeehitused vastavad BREEAMi nõuetele, siis vanas, aastal 2004 valminud hoones saab veel üht-teist sättida: midagi välja vahetada, soojustada jne. Teine teema on päikesepaneelide park, mille nimel juba tegutseme ning mis annab meile järgmisest hooajast võimekuse ise energiat toota.
Kui suureks peavaluks on üldse keskuse energiatarbimine ja sellega seotud kulu? Ülemiste keskus on ju tohutu pindalaga, ilmselt suurim Eestis.
Ülemiste keskus pole suurim mitte üksnes Eesti, vaid terves Baltikumis: koos parkimismajadega on meil kokku 125 000 ruutmeetrit pinda. Oleme küll suured, aga ka tublid: keskkonnasõbralike investeeringute abil oleme tõstnud märkimisväärselt keskuse energiasäästlikkust ning vastvalminud mudel kinnitab, et vähem kui 13 aastaga oleme vähendanud CO2 emissiooni ligi 80% võrra ruutmeetri kohta.
Kui mõni aeg tagasi sai üle vaadatud üldalade valgustus, siis viimased kolm aastat juhib keskuse sisekliimat tehisintellekt: koostööpartner R8 Digitaalne Operaator optimeerib hoone energiakulu küttele, jahutusele ja ventilatsioonile, aga seda nõnda, et keskuses püsiksid ikka mõnus temperatuur ja õhuvahetus. Energiasäästlikud lahendused ei too võitu üksnes kahanenud jalajäljena, ka rahaline kokkuhoid on vägagi tuntav.
Hiljuti jooksis uudistest läbi, et Ülemiste keskuse katusel elavad nüüd mesilased. Miks te otsustasite nad Väike-Maarjast Tallinna, ostukeskuse katusele kolida?
Oleme aastaid teinud koostööde Eestimaa Looduse Fondiga – toetame nende püsimetsanduse programmi aastast 2018. Aga meile tundus, et saame teha enamat, just selles osas, et ka linnas liigirikkust parendada. Lisaks on mesilased suurepärane indikaator, et hinnata linnalooduse hetkeseisu.
Idee tuua mesilased keskuse katusele sumises meie peas juba mõnda aega. Lõpliku tõuke andis aasta alguses käivitunud koostöö linnamesinikega, mis kulmineerus kevadel tõepoolest sellega, et Ülemiste keskuse katusele sai toodud kuus taru. Äsja toimus esimene meekorje, kokku saime umbes 200 kg mett. Tulemus pole sugugi paha, eriti kui arvestada keeruliselt kulgenud Eestimaa suveilma. Aga taas: ka selle ettevõtmise põhiline väärtus pole mitte suur saak, vaid kogemus ning veendumus, et oleme panustanud lähikonna liigirikkuse püsimisse.
Teine põnev uudis, mis seoses Ülemiste keskusega meenub, on roheasfalt, mille te just oma parklasse maha panite. Kas see on inspireeritud linna punastest rattateedest või on see pisut tummisem projekt?
Vastab tõele, et juulis kaeti Ülemiste keskuse parklas 700 ruutmeetrit roheasfaldiga. Et tegu on sisulise, mitte värviefektile toetuva lahendusega, siis paraku ei suuda oma silm rohe- ja tavaasfaldil vahet teha. Lõhnaga on sootuks teine lugu: kui tavaasfaldi paigaldamisel on õhk nafta lõhnast paks, siis roheasfalt kostitas nina mõnusa puiduaroomiga. Nimelt on roheasfaldis osa selle bituumensideainest asendatud tselluloosist valmistatud ligniiniga, mida valmistab siinsamas Eestis ettevõte Fibenol.
See on küll koostöö, mille üle on meil ääretult hea meel. Ühelt poolt annab see keskusele võimaluse liikuda keskkonnasõbralikumate valikute suunas, teisalt saab Fibenol testida innovaatilist materjali sedavõrd tiheda kasutusega parklas, nagu seda on Ülemiste keskuse oma.
Ülemiste keskuse roheline mõtlemine kumab vastu teistestki koostööprojektidest. Miks te lasete ettevõtteid oma „õuele“ uusi lahendusi katsetama?
Erinevalt paljudest teistest keskustest, mis toimetavad Tallinna erinevates linnaosades ja mille ostjaskond on üsna selle linnaosa nägu, on Ülemiste keskuse eripära see, et meie külastajad moodustavad läbilõike kogu ühiskonnast. Kui siin mõni lahendus toimib, töötab see tõenäoliselt igal pool. Eks see ole ka üks põhjustest, miks meie keskus on sedavõrd atraktiivne koht, kus käia oma lahendusi katsetamas.
Ega me nüüd päris iga projektiga kah kaasa lähe, küll aga nendega, mis aitavad pöörata selle vana sektori – milleks kaubandus kahtlemata on – rohelisemaks, säästvamaks, tõhusamaks. Näiteks kui teada-tuntud jalgrattaparkla Bikeep asus oma tooteid testima, oli selleks esimene koht just Ülemiste keskus. Teise näitena meenub Ringo, kes soovis lansseerida oma korduspakendid kohas, kus käib koos palju inimesi. Kuna taaskasutus ühtib tugevalt meie väärtustega, panime rõõmuga oma õla alla, et anda neile võimalus katsetada, kuidas see süsteem toimib keskuse kontekstis.
Ülemiste keskus on jäänud silma sellega, et keegi ei katsu teel toidupoodi penisonisammast või internetipaketti müüa. Kas teie keskus pole pankade ja telekomide silmis piisavalt atraktiivne koht, kus koridoris prouadele „neiu“ hõigata ning seejärel oma pakkumisega segaduses proua pikali joosta?
Ülemiste keskust külastab päevas keskmiselt üle 20 000 inimese, ka 30 000 pole tegelikult midagi erakordset. Ja need samad inimesed on hinnanud Ülemiste keskust parimaks ostukohaks. Miks? Üks põhjus on kindlasti see, et meie avarates koridorides ei toimu aktiivmüüki ja inimesed saavad segamatult oma tempos kulgeda. Lisaks on meil palju avalikke puhkealasid, kus aeg maha võtta ja mõnusalt-mugavalt teisi pereliikmeid või sõpru oodata, ilma et peaks midagi ostma.
Teisisõnu: meie keskust iseloomustab asjakohasus. Näeme palju vaeva selleks, et pakkuda oma külastajatele tõesti vaid neid tooteid ja teenuseid, mida nad vajavad, mitte neid, mida meil oleks lihtne või tulus pakkuda. Muu hulgas tähendab see seda, et me ei luba keskuse üldaladel teha agressiivset müüki või jagada flaiereid, kõik majaplaanid ja digikanalid on kergesti kasutatavad ka erivajadustega inimestele jne.
Majandus on meil mitmendat kvartalit languses, ometi on töökäsi pigem puudu kui üle. Selle leevenduseks korraldasite suve hakul värbamiskampaania „Suveks tööle“.
“Suveks tööle” kampaania sai initsieeritud meie kaupmeeste poolt, kelle jaoks on suveperioodiks asendajate leidmine paras väljakutse – oma inimesed tahavad ju kah puhata. Arutasime küll töömessi formaati, aga saime õige pea aru, et noorte puhul see ei toimiks. Selle asemel lõime platvormi, kuhu rentnikud said lisada oma töökuulutusi. Tegime oma kanalites keskkonnale ka väikese kampaania, sealhulgas keskuses endas: näiteks panime puhkealadele välja QR-koodid, mis viisid kuulutustele. Loogika oli lihtne: meie keskus on üks neid kohti, kus armastavad aega veeta samad noored, kes võiksid olla suvisest tööst huvitatud. Kuigi kampaania ise oli väike, kandis see vilja: noorte huvi oli sel aastal suurem ja tööpakkujateni jõuti eelkõige läbi loodud platvormi, mitte traditsiooniliste tööotsinguportaalide. Varem on nii mõnegi praeguse tippjuhi karjäär saanud tuule tiibadesse just suvetööst, küllap tuleb neid ka tänavusuvisest „lennust“.
Eks selleski projektis jooksis läbi sotsiaalse vastutuse niit. On ju esimesel tööandjal harukordne võimalus anda oma panus noore inimese töökultuuri ja -harjumuste kujunemisse. Tegelikult oleme varemgi noortesse ettevõtlikkuse pisikut süstinud. Näiteks korraldame aastast 2005 lastekodude jõululaata Topeltkink. See on lastele oluline kogemus, mis ei piirdu üksnes taskuraha teenimisega. Samavõrd, kui mitte olulisemgi, on võimalus ise midagi teha, olla aktiivne, töötada oma ideede ja nende teostuse kallal, laadalistega suhelda, müügitööd teha jne.
Lõpetuseks küsin, kas te ise ikka osalete peagi toimuval Ülemiste Ööjooksul? Või pigem teete oma sammud selle korraldamisega täis?
Tõsi ta on, et ma ise pole mingi jooksja, aga need Ööjooksud, sel aastal juba neljas, on olnud minu jaoks küll tõelised elamused. Just see meelelahutuslik komponent on aidanud tuua tervisespordi juurde neid – teiste seas mind ennastki –, kes muidu spordiüritustel ei osaleks. Kusjuures sel aastal toimub esimest korda Ülemistes ka laste- ja kostüümijooks.
Mõlemad distantsid – nii 5 kui ka 10 km pikkune – viivad Ülemiste linnakus kohtadesse, kuhu muidu naljalt ei sattu. Minu ja ilmselt paljude teistegi õnneks ei pea selle läbimiseks olema kaugeltki meistersportlane: kui joosta ei viitsi, siis jaluta see rada läbi. Ja seda tasub teha, sest teekonda palistavad kümned nn elamuspunktid fantastiliste lauljate, tantsijate, ergutajate, slackliner´ite ja palju muuga. Sel aastal on Ööjooksul elamusi pakkumas näiteks Merilin Mälk, Púr Múdd ning Rahvusooper Estonia solist Reigo Tamm. Nii et kui keegi väidab, et liikumine on igav, tulge Ülemiste Ööjooksule, mis algab ja lõpeb 11. augustil Ülemiste keskuse ees!
