Mäletate, kolm kümnendit tagasi laulsime end vabaks. Kõik koos, külg külje kõrval, märksa tihedamalt kui paarimeetriste vahedega. Nüüd elame uues reaalsuses ja unistame uuest vabadusest, tajumata vahest, et ka selleni peame jõudma üheskoos.
See uus reaalsus saabus pooleteise aasta eest. Kõik otsused ja tegevused viidi ellu sisuliselt šokiseisundis. Teadmiste või teadlikkusega oli neis päästeoperatsioonides vähe pistmist.
Tänaseks oleme pandeemia haldamisega jõudnud seisu, kus protsesse saab prognoosida. Üllatusmomente on vähe ja teadmisi heade otsuste tegemiseks juba piisavalt.
Uues reaalsuses seisame nii mikro- kui ka makrotasandil silmitsi sootuks uute väljakutsetega. Milliste otsusteni need teadmised ja prognoosid kedagi viivad? Riik näeb kooliteemale üht, pealinn sootuks teistsugust lahendust. Info ja eesmärk on samad, aga tõlgendus täiesti erinev.
Mis seal keerutada: rahvas on EKRE-meelsete poliitiliste tegevustega tõmbetuulte kätte kistud. Võime teatud massi ühendada ja konflikti võimendav meediaväljund on tekitanud jõu, mis suudab tuua Vabaduse väljakule 10 000 inimest.
Väändunud vastutus ja vabadus
Mida aeg edasi, seda enam räägime ühiskonna lõhestumisest, vabadusest ja vastutusest. Paraku jääb vähemalt mulle pahatihti arusaamatuks, millisest vabadusest ja vastutusest me päriselt räägime.
Kuidas suhtume kodanikku, kes napsisena autorooli minnes teatab, et see on tema õigus ja vabadus? Mõistame ju üheselt hukka, lausa kriminaalkorras.
Vaktsineerimisega peaks sisuliselt – ehkki mitte juriidiliselt – olema sama lugu. Kuna on teaduse põhjal tõestatud, et tegemist on ainsa meid kõiki aitava meetmega, kujutavad selle eirajad teistele (ja ka endale) samasugust ohtu. Või teistpidi sõnastades: napsutanud autojuht ja vaktsineerimata kodanik on kindlasti suuremad ohuallikad kui kaine autojuht ja vaktsineeritud kodanik.
Juba varem pidanuks piirama vaktsineerimata inimeste üsna vaba ligipääsu meelelahutusele ja muudele teenustele, mis pole esmatähtsad.
Mõistan ja austan igaühe otsustus- ja valikuvabadust. Kuna oleme vaktsineeritute hulga teokiirusel suurenemise tõttu sattunud punnseisu ja jookseme haiglate täitudes ajaga võidu, loodan veendunud teadusesse uskujana, et juba lähiaeg toob pandeemiaga võitlemiseks aina uuemaid võimalusi. Olgu lisatud, et ma ei pea siinkohal silmas hanerasva.
Seni julgen aga küsida: kui riigi üldisest julgeolekust rääkides oleme ju ühel meelel, siis miks mitte tervise julgeoleku puhul? Mis peab juhtuma, et käivituks moraalikompass ja maad võtaks ühtsustunne? Kas tõesti on oluline süü näiline kaudsus – kui avarii on igaühele näha, siis nakatamine mitte? Vastutust kõigi – iseenda, kaaskodanike ja lõpuks terve ühiskonna ees – ei vähenda see ju mingil moel.
Aasta alguses kogesin Hispaanias – kus maski kandmise kohustus kehtis tol ajal ka linnatänavatel –, et tavalised inimesed palusid maskita jalutajatel viisakalt mask ette panna. Sooviksin Eestiski näha rohkem samasugust kodanikujulgust ja südametunnistusele koputamist.
Just siin peitubki uues reaalsuses meie vabaduse võti. Kas me oskame, tahame ja suudame seista külg külje kõrval – vabandust, kahemeetrist vahet hoides! –, kuulata, uskuda ja usaldada meditsiinieksperte ning võidelda end taas üheskoos vabaks?
Rõõmsaid jõule ei anna valitsus
Ühiskonna sulgemine annaks vaktsineerimise vastastele argumente ainult juurde – näe, vaktsineerida polegi ju vaja, piiratakse niikuinii kõiki! Sellest tuleks hoiduda nii kaua kui vähegi võimalik. Leedus ei lubata 13. septembrist vaktsineerimata inimesi kaubanduskeskustesse. Mis on seal pooleteise kuuga muutunud? Mitte midagi, haigestumus on sama.
Eesti on valinud liberaalse kesktee – oleme küll üks Euroopa mõistlikumate piirangutega riike, kuid samuti paistame silma ettevõtluse ülinapi turgutamise poolest. See on olnud ühiskonna suhtes kõige õiglasem. Kui aga ühel päeval on meilgi tõesti vaja lockdown välja kuulutada, siis loodan, et suudetakse vaadata medali mõlemat külge. Näiteks Lätis teatati juba päev pärast valusat sulgemisotsust, et palgatoetusteks on eraldatud 200 miljonit.
Ent üks on kindel: augustis sätestatud piirangute (sh maski kandmise) rangema kontrolli ja ka karistamisega jäime paar kuud hiljaks. Ka pidanuks juba varem piirama vaktsineerimata inimeste suhteliselt vaba ligipääsu meelelahutusele ja muudele teenustele, mis pole esmatähtsad. Soovituslik esitus andis kõhklejatele, rääkimata veendunud eitajatest, ainult hoogu juurde. Kohustus ja vastutus peavad käima käsikäes. Pidev hoiatamine väljendab näiliselt demokraatiat, kuid tõendab tegelikult enda sobimatust kriisiolukordadesse.
Nüüd on valimised õnneks läbi ja võimalik taas päriselt elu edendada. Tõmbekeskusena pooldame igati kehtivate nõuete karmimat järelevalvet – isegi kui see võib meile tähendada lisatööd ja -kulusid. Teadvustame, et ka meie kohustus on panustada. Oleme terve suve-sügise omal algatusel võõrustanud vaktsineerimispunkte ja -busse ning aidanud sõnumit külastajateni viia. Sel nädalal avab Ülemiste keskuses taas uksed statsionaarne vaktsineerimispunkt, kuhu saab tulla eelregistreerimata.
Mina sain mõne päeva eest kätte tõhustusdoosi ja soovitan kõigil, kes seda veel teinud ei ole, minna vaktsineerima. Ka umbusu või kinnisidee lõksu jäänutel. Nemadki kõik soovivad ju oma kallite ringis rõõmsaid jõulupühi nautida.
Pidev murekoormas elamine mõjub ühiskonna vaimsele tervisele laastavalt. Iga inimene vajab võimalust naeratada ja olla lähedastega koos. Jõulud on selleks kõige loomulikum aeg. Võimalikult täisväärtuslikke pühi ei saa meile anda valitsus, vaid ainult meie ise.
