Ülemiste keskuses avati eelmisel nädalal erakordne fotonäitus Eesti metsade huntidest, karudest ja ilvestest, millega autor Eleri Lopp soovib kummutada inimeste tavapäraseid hirme ja tuua neid suurkiskjate mõistmisele lähemale.
MTÜ Eesti Suurkiskjad eestvedaja Eleri Lopp on üks vähestest loodusfotograafidest, kellel on õnnestunud pildistada Eesti metsade põlisasukaid ja püüda kaadrisse kõik kolm suurkiskjat. Loppi jäädvustatud kaadreid esitletakse Ülemiste keskuse puhkeala digiekraanidel mai lõpuni.
Fotonäituse eesmärk on viia Eestimaa inimesed loodusele ja selle mõistmisele lähemale. „Linnastunud keskkonnas on oluline mõista, et me ei eksisteeri siin üksi, vaid koos teiste olenditega, kelle elupaikadele meie linnapiir paratamatult aina lähemale nihkub. Ülemiste keskus on paljude erinevate inimeste teede ristumiskoht ja meil on hea meel inimesed metsikule loodusele lähemale viia, et nende võimalikke hirme selle ees vähendada,“ sõnas Ülemiste keskuse vastutustundliku ettevõtluse valdkonnajuht Tiia Nõmm.
Loppi sõnul tekitab teadmatus asjatuid hirme – mida vähem me teame, seda suurem on hirm. „Kui ma üle kümme aasta tagasi aktiivsemalt metsas käima hakkasin, ei olnud ka minul kiskjate kohta erilisi teadmisi ja puges küll väike hirm põue,“ tunnistas Lopp. „Nüüd kui olen kiskjaid lähemalt tundma õppinud, tunnen lausa piinlikkust, et nende suhtes varem hirmu tundsin. Suurim hirm on neil hoopis meie suhtes, kuna kõige vähem tahavad suurkiskjad kokku puutuda just inimestega.“
Kuna inimene on aga ennast ühel või teisel viisil sisse seadnud ka kiskjate territooriumile, siis paratamatult võivad meie teed aegajalt ristuda. „Tänaseks on talveunest ärganud ka karud ja inimesed hakkavad suurkiskjaid jälle rohkem siin-seal nägema. Pelgalt kiskja nägemine ei tähenda aga, et olukord on kontrolli alt väljas ja kiskjaid liiga palju, et koos ära mahtuda,“ tuletas Lopp meelde.
Reaalsuses on täna kolmest Eesti suurkiskjast kaks ehk hunt ja ilves vähese arvukuse tõttu Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) kriteeriumite järgi ohustatud liigid. Kõige enam nimetatakse teadustöödes kiskjate ohtudeks just üleküttimist ja elupaikade kadu.
Loppi sõnul ei saa ilma suurkiskjateta loodus terviklikult toimida. „Mitmel pool maailmas, ka Euroopas, on suurkiskjatest täielikult lahti saadud. Hunte on hävitatud enamustes paikades maailmas,“ lisas ta. „Täna aga mõistetakse, et see oli viga ja et tõeline põlisloodus ning ökosüsteem saab toimida vaid koos kiskjatega. Ameerikas Yellowstone’i rahvuspargis taasasustati hundid 1995. aastal ja tänini ei ole sealt kadunud ei sõralised ega muu loodus, vastupidi, keskkond muutus rikkalikumaks ja ökosüsteem tasakaalustus. Lisaks huntidele kasvas ka teiste kiskjate arvukus.“
