Jaekaubanduses pole praegu käsil just parimad ajad. Maikuu müügid olid nõrgemad kui aprillis või märtsis, jäid alla ka aastatagusele ajale. Olgugi eelmise aasta võrdlusbaas kõrgevõitu – pandeemiast vabanenud ühiskond tormas poodi – on selge, et midagi on muutunud inimeste hoiakutes.
Võrdlust otsides tuleb kohe meelde 2008. aastal alanud viimane suur finantskriis, kui kogu maailm pidi järsku kukalt sügama – kes on kellele võlgu, kes ujub välja, kes paneb pillid kotti, millal see kriis ometi läbi saab? Samasugust ebalevat hoiakut võib praegugi märgata, oodatakse justkui kindlat kuupäeva, millal maailm jälle 2019. aastasse tagasi pöördub, et selja taha jääks ühekorraga nii koroonakriis kui ka Venemaa rünnak Ukrainale, et kõik jätkuks nii, nagu olime harjunud. Niikauaks lükkavad pered edasi ostuotsuseid, lootuses, et Euribor laskuks jälle nulli peale, et rohkem raha kätte jääks. Ärid lükkavad edasi investeeringuid, ikka samas usus, et küll tulevikus on raha rohkem ja laenud odavamad.
Siin on aga üks oluline erisus. 2008. aasta finantskriisile eelnes tubli majandusbuum. Sellega kaasnenud kõrget inflatsiooni üritas Euroopa keskpank toona ohjata samamoodi nagu praegu – intresse tõstes. Euribor oli toona kõrgemgi kui praegu, üle 4 protsendi. Pidu ei lõppenud aga mitte rahuliku jahtumisega, vaid märkimisväärse krahhiga, ning sellele järgnenud majanduse jäätumist hakkas Euroopa keskpank omakorda leevendada sellesama hoovakesega – intresside võimalikult madalaks lükkamisega, et majandus jälle hooga käima läheks. Lisandus „kvantitatiivne leevendamine,“ riikide võlakirjade ostmine, mida rahvapäraselt ka rahatrükiks nimetati.
Mida peaks sellest arvama inimene, kes jalutab poes ja mõtleb: kas osta või mitte osta? Kodulaenu makse on tõusnud mõnel puhul poole võrra, töö asjus on tekkinud teatav ebakindlus, uutele väljaminekutele polegi nagu ruumi. Eks igaüks langetab otsuseid oma kõhutunde pealt, aga üks on selge: vahepealne pikk periood, kus Euribor oli null, ettenähtavas tulevikus enam ei naase.
Me jõudsime selle imeodava laenurahaga kümne aasta jooksul nii ära harjuda, et hakkasime seda koos väga väikese inflatsiooniga pidama normaalsuseks. Kahjuks oli see tunne siiski ekslik, majanduse põhialused pole muutunud. Isegi kui erandlik olukord kestab erakordselt kaua, peaaegu terve kümnendi, ei tähenda see, et tegemist oleks normaalsusega. See, mida me praegu näeme, on normaalsusele lähemal, kui vahepealne situatsioon.
Ostuotsuste edasi lükkamine on kõigiti mõistlik, kui pere eelarve on pingeline, tarbija ülejõu elamine pole kasulik ka kaupmehele. Samas peab arvestama, et kui on vaja osta, siis on ikkagi vaja osta. Kui eelarve võimaldab, siis on praegu ostmiseks sama hea aeg kui enne laenuintresside hüpet ja isegi parem aeg, kui umbmäärases tulevikus – kestvuskaupade odavnemist pole kusagilt loota. Eksperdid ei näe ette, et Euroopa keskpank võiks intresse lähimas tulevikus märkimisväärselt langetada, pigem vastupidi. See eeldatav tõus jõuab ka kaupade hindadesse, seega – lihtsalt niisama, igaks juhuks oodata pole mõtet.
Guido Pärnits
Ülemiste keskuse juht
